Kata-Riina Luide: mis ei tule otse jõuab sinuni ringiga

Elu poolt ettemängitavad olukorrad ei vii küll alati kiirelt ja sirgjooneliselt soovitud tulemusteni, küll aga pakuvad vahepeatusi rikastavateks kogemusteks, mis muidu jääksid üldse olemata. Selleks tuleb elu usaldada ja tulevik peabki üllatama, leiab näitleja Kata-Riina Luide.

TEKST: Uku Adrian Ilves FOTOD: Paul Meiesaar

Tagasi vaadates võivad paljud, alles hiljem ringiga meieni jõudvad unistused olla justkui täpselt ajastatud, et saaksime nendest piisava küpsuse ja kogemuste pagasiga viimast võtta. "Mõnikord tuleb asjadest lahti lasta ja loobuda, et õige olukord ja soov meid uuesti üles leiaks. Samas ei tohi jätta järjepidevust nende suunas liikumisel," on Kata-Riina Luide veendunud. Süsteemne tegutsemine on tema elus ühendatud meeldiva unistamisega, mis ei lase tekkida kahtlustel ja hirmudel, et õiged asjad jäävadki ellu tulemata. Täpselt sellise meelestatusega on ta oma paljude loominguliste katsetuste ja tegutsemiste saatel teatrini jõudnud, saades maitsta selle kõige huvitavamaid ja magusamaid vilju. Olles juba 20 aastat seotud Ugala Teatriga, leiab ta sealt endiselt indu ja avastamisrõõmu ning kirjeldab hetkel lapsega kodus olles teatrit ja kolleege oma elu suure väärtusena. "Teater ei ole töökoht, vaid teine kodu, ja ma arvan, et see ongi mind nii kaua Ugalas hoidnud."

"Mulle tundub, et kõik sai alguse ikkagi kodust," võtab Kata-Riina enda loomingulise teekonna üldistades kokku. Suurt rolli mängis selles tema ema, luuletaja Ave Alavainu. "Meie kodu oli alati loomingulistele inimestele valla, meil käis külas väga palju boheemlasi ja kunstiinimesi," lisab ta ning toob näite, kuidas nende kodus mõõdeti kööki ühikutes "üks Arder lai ja üks Volkonski pikk".

Muidugi on need mõjutused olnud paljuski ka alateadlikud ja esmased mälestused pärinevad juba lasteaiast. "Reede oli meil mänguasjapäev, kuhu iga laps oma mänguasja kaasa võttis. Mina aga ei võtnud mänguasja kaasa, vaid tegin ennast ise mänguasjaks, Pipi Pikksukaks. See oli küll tavatu lähenemine, aga minu isiklik soov." Algklassides lavastas ta koos kahe sõbraga lasteraamatu järgi juba ise etendust ja käis lasteaialastele esinemas. Sellele järgnes ema lavastatud etendus kooliteatris, kus 8-aastane Kata-Riina sai osa "Väikeses printsessis" ja juba 12-aastaselt mängis ta peaosa "Väikeses printsis". "Ma olin kohutavalt aktiivne laps, tegelesin liigagi paljude asjadega. Mängisin võrkpalli, tantsisin rahvatantsu, laulsin ansamblis ja seda kõike päris heal tasemel. Keskkooli lõpus pidin valiku tegema, sest igale poole mind ei jätkunud (naerab)." Nii pühenduski Kata-Riina kooliteatrile, mängides Kitzbergi näidendis "Neetud talu". Paljuski ootuspäraselt suunas ta pärast keskkooli pilgu lavakunstikateedri poole, kuid Kalju Komissarovi 17. lennu katsete esimesest voorust kaugemale ei jõudnud. Seejärel viis elu ta lühikeseks ajaks Inglismaale lapsehoidjaks ja tagasi tulles oli siht teatri poole taas silme ees. Näiteringide juhendamisega tegeledes tekkis soov enda oskused uuele tasemele viia ja mängu tuli Viljandi Kultuurikolledž, kus mitmed tema Hiiumaa lapsepõlvesõbrad juba erinevatel õppekavadel õppisid. "Ma olin seal juba varem käinud ning kogu sealne atmosfäär ja need inimesed paelusid mind väga. Soovisin õppida näitejuhtimist, kuid sisseastumise keskel sai selgeks, et vastuvõtt toimus hoopis näitleja erialale, kuhu sain ka sisse," kirjeldab Kata-Riina. Tal pole kahtlust, et selline asjade käik oli võimalikest parim ja selleks ajaks oli ta ka küpsem. "Asjad, mis peavad juhtuma, juhtuvad. Kasvõi hiljem ja ringiga." Seda uskumust ilmestab muu hulgas fakt, et elu viis ta tagasi ka lavakunstikateedrisse, täpsemalt magistriõppesse.

Ugala Teatriga on Kata-Riina olnud seotud 1990ndate lõpust, esialgu ülikooliõpingute kaudu. "Ugala oli meie kursuse baasteater, kus tegime diplomietendusi. Soovisin küll juba sel ajal sinna tööle saada, kuid siis ei leidunud veel vaba kohta. Tegin kaasa Pärnu teatri etenduses, olles vabakutseline. Veidi hiljem kolisin Saaremaale ja olin aasta Kuressaare Linnateatri näitleja. Ugala Teatris töötan alates 2001. aastast." Vaadates numbreid ja elatud elu, tundub Kata-Riinale see aeg huvitava lennuna. "Mida vanemaks saad, seda kiiremini aeg lendab."

Põhitöö kõrvalt on Kata-Riina tegelenud kümme aastat teatrihuvilistest erivajadustega inimestega, aidates neil seeläbi oma ellu suuremat mõtet luua ja eesmärkide poole liikuda. "Hüppasin pea ees vette oma sõbra kutsel. Kuigi mul puudus eelnev kogemus, tekkis nendega vastastikune armastus ja see aeg on mind meeletult rikastanud," kirjeldab ta rõõmsalt oma näiteringi juhtimise kogemust. Vaba aja veetmiseks mõeldud päevakeskuses läbiviidud näitemängude eesmärk oli arendada erinevaid elus hakkama saamise oskusi, tuues seeläbi välja osalejate parimad omadused ja anda võimalus esinemiseks. "Läbi näitemängude õnnestus mul nii mõnegi inimese eluunistus täita ja usun, et aitasin neid natukene paremale elujärjele. Käisime festivalidel, esinesime Ugala suurel laval ja võitsime ka auhindu. Loodan väga, et meie teed veel ristuvad ja ma saan neile pakkuda esinemislusti," kirjeldab Kata-Riina andmise

rõõmu ning lihtsate asjade positiivset mõju inimeste eludele.

"Minut laval on väga pikk aeg, minut elus aga väga lühike," toob Kata-Riina lavanärvist rääkides näite. Lavanärv kui niisugune ei kao tema sõnul ilmselt kunagi, küll aga jaguneb positiivseks ja negatiivseks. "Positiivne närv paneb sind tegutsema ja annab väikese värina, negatiivne tekitab musta augu. See oleneb väga palju prooviprotsessist, sinu elukogemusest, rollist ja enesekriitilisusest ning võib-olla ka elu hetkeseisu mõjutavatest teguritest. See on sinu kehas ja vaimus üks kompott." Selgelt on tal meeles oma diplomietendus "Tabamata ime", kus lavastuses Lilli Ellertit mängides monoloogi aeg kätte jõudis. "Kõik olid vait ja tuli minu kord rääkida. Hakkasingi rääkima, aga see oli täiesti seosetu jutt. Kõrvus kohises, silme eest oli must, tammusin ringi ja ega keegi mulle midagi ette ju ei saanud öelda. Kuidagi ma sealt küll lõpuks välja ujusin, aga see oli kohutav hetk. Ilmselt oli tegu kogenematusega. Sellist olukorda pole hiljem õnneks juhtunud. Oma hirmudega peab igatahes tegelema."

Kata-Riina kirjeldab ennast suure unistajana. "Mul on tohutult palju unistusi ja süsteemsus ei ole minu kõige tugevam külg. Mingid eesmärgid ma siiski sean ja nende poole vaikselt liigun. Need tiksuvad vaikselt kuklas, ma ei ole ülemäära pragmaatiline inimene. Eks ka unistada tuleb alguses veidi realistlikumalt," kirjeldab ta oma kogemustele tuginedes. Tagasi vaadates on ta veendunud, et esimesel katsel Ugalas ukse taha jäämine on ennast igati ära tasunud. "Kuressaare teatris veedetud aeg oli asendamatu, kohtusin seal laval selliste imeliste näitlejatega nagu Tiit Lilleorg, Angelina Semjonova, Helle-Reet Elenurm, Ants Ander, Aare Laanemets. Kahjuks pole kellegagi neist enam võimalik ei laval ega elus kohtuda. Eesmärkide seadmine teatrilaval sõltub erinevatest võimalustest: rollide sobivus, lavastajaga koostöö, töödega silmajäämine. Ambitsioon üksi ei vii kuhugi. Olen õnnelik, et olen saanud teha koostööd väga erinevate lavastajate ja partneritega, sest just läbi selle saab kasvada ka laval."

Ühtset retsepti loomingulise kriisiga toime tulemiseks on Kata-Riina sõnul väga raske anda. Esmalt meenuvad talle Jaak Johansoni lauluread "sobiv hetk on hingata sisse, sobiv hetk on hingata välja". Elus ettetulevaid murdepunkte tuleks püüda vaadata distantsilt, astudes rahulikult enda kõrvale ja mitte mingil juhul reageerida kohe, kui kogu virvarr veel peas on.

Loominguliste tegemiste kõrvalt meenutab Kata-Riina üht seika lasteaiast, kus tema sotsiaalne vaist ja julge otsekohesus kaaslasi ümber mõtlema pani. "Meil oli söögiks piima-juurviljasupp, mis aga lastele eriti ei maitsenud ja lusikad liikusid aeglaselt. Tõusin selle peale püsti, panin rusika lauale ja ütlesin, et praegu on sõjaaeg ning kõik tuleb ära süüa, mis ette antakse, mille peale hakkasid laste lusikad natukene kiiremini käima. Meil kodus ikka räägiti poliitikast ja et siinseal käib sõda ning minu aju paigutas selle lasteaia konteksti. Sotsiaalne närv

on mul noorest saati päris ergas, ka praegu ei hoia ma ennast tagasi ja ütlen alati sõna sekka, kui näen ebaõiglust või ebavõrdsust."

"Minu elus on praegu kõige õnnelikum aeg, sest minu kõrval on mu eluarmastus, pooleteiseaastane tütar Tähe-Lee. Mul hing laulab hommikul ärgates ja õhtul magama minnes," kirjeldab Kata-Riina õnnelikult emaks olemise võlusid, seades lapse alati esikohale. Iga oma tütrega koos veedetud hetk on hindamatu, olgu tegu hommikuse söömise, lastelaulude kuulamise või koos mängimisega. Lapsele keskendudes ei tundu muud elu aspektid enam keerulised ja aeg läheb lennates.

Toidutegemisest rääkides on Kata-Riina üheks lemmikuks veiseliha medium rare variant, mida ta võimalusel alati restoranides sööb ja ka ise küpsetab. "Lapsepõlvest on meeles ema marineeritud räimed ja praelestad. Ema oli mul imeline kokk ja parim kiitus väiksena oli minult, et te teete peaaegu sama hästi süüa kui minu ema. Ise ma Viljandis palju kala ei prae, aga ema juures Hiiumaal ikka alati söön. Lapsepõlvemaitsete hulka kuuluvad ka vaesed rüütlid ehk munapiima ja suhkru sisse kastetud ja võis praetud saiaviilud, millele lisan kaneeli. Samuti on au sees vanaemalt saadud mannapuder munaga. Keedad mannapudru ning lõpuks vahustatud munakollase, mille pudrule juurde lisad. Seda teen ka oma tütrele."

Rääkides Kata-Riinaga tema loomingust, inspiratsioonist ja mälestustest, ei saa üle ega ümber Hiiumaast, kus ta koos emaga kolmandast üheksateistkümnenda eluaastani elas. "Hiiumaa on minu jaoks unistus ja igatsus. Ootan väga, millal jälle sinna saan. Seal elab mu ema, käin tal külas nii tihti kui võimalik. Hiiumaal on meri, värske õhk, metsaaluse sambla lõhnad, tormituuled ja imearmas väike Kärdla linn, kus ma üles kasvasin. Hiiumaa on täis mälestusi ja inimesi, kellega me sellest ajast saati üksteist tunneme. See on selline seletamatu side, et kui oled millegagi koos üles kasvanud, jääb see sügavale sinu sisse. Rääkides unistusest, siis ma väga loodan, et ma saan sinna kunagi oma pesa."

Kata-Riina sõnul aitab koroonakriis inimestel leida aega iseenda jaoks, mis tavapärase elutempo ja tingimuste juures on raskendatud. "Me elame nii palju väljapoole, kõik on virvarr. Lõpuks ometi on inimestel aega süveneda iseendasse ja avastada endas uusi külgi. Ma läksin kunstiringi ja hakkasin maalimise erinevaid tehnikaid õppima. Suureks üllatuseks tuli see mul isegi välja. Ma arvan, et koroona ei ole tulnud niisama. See elutempo on olnud nii tohutult kiire, et inimestel tuli mehaaniliselt aeg maha võtta. See suunab meie teraviku inimlikkusele ja hingelisusele, et üksteist uuesti märgata ning näidata, kui oluline on teine inimene reaalselt meie kõrval."

Üldisemalt rääkides toob Kata-Riina välja, et tal on komme liigselt pisiasjadesse takerduda. "Elutee, mida mööda käime, on kividest laotud. Tee loomiseks on vaja laduda kive, kuid lisaks igale kivile keskendumisele peame alati ka mõtlema, kuhu see tee lõpuks viib. Ja nagu hiidlane armastab öelda: "Äi see tee vii kuhugi, omal tuleb minna." Tõsi ta on, et ise ehitad, ise kõnnid."

"Kes seda teab, mis tulevik toob. Ei tea, kas tahakski teada. Tahan hoopis, et tulevik üllataks. Meie perele meeldivad üllatused ja proovime alati ka üksteist üllatada," tuleb Kata-Riina tagasi elu usaldamise juurde. Lähitulevik viib ta lapsepuhkuselt kindlasti Ugala Teatrisse tagasi. Näitlejaid ja teatriga seotud inimesi nimetab ta oma inimesteks, kellel on üks veregrupp ning kelle järele tunneb ta mõistagi igatsust. "Igatsen laval millegi loomist ja seda hetke, mis korraks minu päriseluks muutub."

Sarnaselt nooruse aktiivsusele loetleb Kata-Riina mitmeid proovimata asju, millega tulevikus soovib tegeleda. "Loodan, et elu veeretab mulle veel ette võimalusi kogeda paljut ja põnevat. Olgu siis midagi oma kätega teha, teisi inimesi õpetada või aidata. Muidugi ka minu magistritöö, mis tuleb ära kirjutada. Ootan ka põnevaid koostöövõimalusi teatris ja loodan, et leian aega ka maalida. Praegused unistused ja rõõmud on kõik seotud mu väikse tütrega, kes iga päev areneb, ja mina arenen koos temaga. See on suur elukool."

Kuigi tulevik peab üllatama, ei soovita Kata-Riina õigeid asju teadlikult tulevikku lükata. "Kui näiteks tunned, et tahad suhelda, aga homme, siis võta see julgus ja aeg ning suhtle juba täna."